Allikas: Vikisõnastik

Partikkel "vä" on eesti kõnekeele küsipartikkel.

Paljudes keeltes on sidesõna "või" kasutusel küsipartiklina. Nii on juhtunud ka eesti keeles. Kui tavaliselt ühendab "või" erinevaid lauseosasid, siis kõnekeeles märgib "või/vä"-partikkel küsilause lõppu.

Tekkimine[muuda]

Kuigi esimesi või-lõpulisi küsimusi sai Eesti kirjakeele korpuses uudistada juba 1900-1909, on siiani tegu nähtusega, mis on pigem levinud suulises kõnes. Liina Lindström pakub[1], et tegu on parandusliigendusega – selle abil parandatakse kõnelemisel ja kuulamisel tekkivaid arusaamatusi. Ilmselt kasutati "võid" algselt siduva elemendina parema variandi välja pakkumisel, tekkis aga ummik ning uue variandi vahele jäi pikem paus. Siis võiski juhtuda, et "võid" hakati tõlgendama eelneva lause osana, millele järgnes täiesti iseseisev uus lause. Selliste lausete põhiline funktsioon ongi väljendus eelneva informatsiooni kohta, mis võis olla liiga hägune, arusaamatu või uskumatu.

„Kas ma pean tulema või... saan äkki koju lebotama jääda?“ → „Kas ma pean tulema või või saan hoopis kodus lebotada?“ → „Kas ma tõesti pean tulema või?“ → „Pean tulema või?“

Kui „või“ oli saavutanud tähenduse küsipartiklina, laienes see ka muudesse kontekstidesse. Esialgu jätkas see lihtsalt teemat, hiljem juba eraldi küsimuse kontekstis. Nüüdseks on sellest arenenud täiesti omaette küsilause vorm, mida saab eelnevast kontekstist eraldi kasutada, näiteks teemat tutvustades:

„Ma olen kaardimängus juba päris äss. Olen ikka täiega palju mänginud ka. Oli vist kuus aastat tagasi, kui alustasin vä.“


"Vä" ja "või" erinevus[muuda]

Kui sõnal „või“ on lauses ka muid funktsioone, siis „vä“ on tuntud ainult küsipartiklina. Samas esineb viimasena mainitud ka juhtudel, kui lause on jaatava sisuga. Seal märgib see informatsiooni, mis on ebakindel. „Vä“ on tuntud ka kui „või“ lühenenud ja muganenud vorm.

Põhjus, miks „või/vä“-partikkel pole laienenud ka kirjakeelele, võis olla selles, et „või“-küsimused on algselt mõeldud nn parandusliigesena, kuigi „või“ ise on sidesõnana eesti keeles kasutusel olnud juba üle sajandi. Kuna algne kontekst põhines parandusliigesel, mis on seotud kõnekeelega, siis on see ka võõras kirjakeelele ning seetõttu kasutatakse ka „või/vä“-partikleid vaid äärmisel vajadusel.

Kirjakeel on loomult konservatiivne ning grammatikalisatsioon kujundab enamasti vorme, mis kirjakeelde ei sobi. Selle alla kuulub ka „vä“-partikkel, mis on korrektse kirjakeele jaoks ebasobilik. Seniste uurimuste põhjal usutakse, et grammatikaliseerumiskanaleid, mida mööda grammatikalisatsiooniprotsessid toimuvad, on keeles piiratud hulgal. Samasugune areng toimub ka keeles, milles pole kokkupuudet. Nii kujunevad ka eraldavatest sidesõnadest üldküsimuse markerid nagu ongi eesti keele „vä“.

"Vä"-partikli tüübid[muuda]

  • Iseseisev või/vä küsimus

See on kõige levinum grammatiline või/vä kasutamisvorm. Iseseisva küsimusega alustatakse uut teemat. Küsija küsib ja vastaja vastab.

„Sa midagi uut ei tellinud kataloogist vä?“ „Ei, aga mõtlesin...“

  • Teema-sidujad

Selline vorm on argivestlustes kõige levinum. Taolisi küsimusi esitatakse tavaliselt teema sissejuhatuse järel ning nad märgivad huvi sama teema jätkamiseks ja arendamiseks.

„Klaasikunst on ikka äge küll. Nii palju õpib juurde.“ „Sa oled midagi ise ka meisterdanud juba vä?“

  • Parandusliigendid

Mõnikord on kuulajal raskusi rääkija mõistmisega või kuulamisega, siinkohal on abistavaks asjaoluks „jutujätkajad“, mis aitavad juttu paremini tõlgendada.

„Ma ostsin Smolenski ära lõpuks. Loodab, et saab asja ka.“ „Selle klaveri vä?“ „Nojaa. Raha kulus, aga nii mõnus oleks jälle klahvidel klimberdada.“

Parandusliigendite alla käib ka edasiseks informatsiooni saamiseks vajalikud vä-küsimused. Kuulaja saab uut informatsiooni ning see on talle huvitav ja oluline. Sageli ei anta sellistele küsimustele isegi vastust, kuna need väljendavad lihtsalt imestust ning ei ole esitatudki range teabenõudena.

„Noja siis läksin isegi viimasesse loengusse too päev, mõtlesin, et äkki saab eksamiaja teada ja mõtle istun seal ja vaatan, et nii palju rahvast ja kõik tuubivad midagi. Ja siis tuli muidugi välja, et too päev oligi eksamiks määratud.“ „Tegelt ka vä?“ „Nojah ja ma istusin nagu mingi lollakas seal õppimata ja materjale ka kaasas polnd.“

Päris omamoodi prototüübiks on kujunenud veel üks „parandaja“, mis on omamoodi viivitusvastus. Seda kasutatakse, kui on vaja „aega võita“ või vastusega venitada.

„Sina jätsid ketšupi laua peale pärast õhtusööki? Martin on kõik kohad täis ajanud seda nüüd!“ „Ise sa pidid ju lauda koristama. Ise rääkisid veel, et kaduge te minema siit.“ „Ütlesin ka vä?“

Uurimine[muuda]

Suulise keele uurimismeetodiks on konversatsioonianalüüs (edasipidi KA), mis räägib sellest, kuidas argine vestlus on organiseeritud tegevus (mitte kaos nagu pealtnäha arvata võib).

Tegu on kogemusel põhineva teadusega, mille aluseks on reaalsete suhtlussituatsioonide lindistused. KA ei pane sõnadele peale lingvistilisi piiranguid – arusaam sõltub eelkõige vastuvõtja järeldamisprotsessis ning sõna ja konteksti koosmõjul.


Analüüsitakse, kuidas suhtlejad küsivad, vastavad, käsivad, soovitavad, võtavad seisukohti; kuidas inimesed loovad kõneldes enda identiteeti – kes on arst, kes direktor, kes kelle poolt.

Popkultuuris[muuda]

Partikli "vä" liialdatud ja rõhutatud kasutust peetakse iseloomulikuks nn beibedele.

Mis on beibe ja megabeibe vahe? Kui sa küsid beibelt, mis tema nimi on, siis ta vastab sellele: „Mina vä?“. Kui sa küsid sama megabeibelt, siis ta vastab kindlasti: „Minu vä? Nimi vä? Marylin vä?“

Viited[muuda]

  1. Grammaticalization of või/vä questions in Estonian. Papers in Estonian cognitive linguistics. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised, Tartu 2001

Kirjandus[muuda]

  • Hennoste, Tiit; Liina Lindström; Andriela Rääbis; Krista Strandson; Riina Vellerind "Vä ja teised. Ühe vestluse pisianalüüs" - Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks. (TÜ eesti keele õppetooli toimetised 17.) Tartu, 90-112.
  • Metslang, Helle "Grammatikalisatsiooni teooriast eesti keele taustal" - Teoreetiline keeleteadus Eestis. Toim. Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Tiit Hennoste, Haldur Hõim. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 4. Tartu 2002, lk 164-178.